3:35 a.m. - 2006-01-15
yhe väikese impeeriumi viletsus ja hiilgus
vahepeal on juhtunud asju. sellel sygisel tundsin surma lähedust pea sama kohutava selgusega kui 11 aastat tagasi. saatus ähvardas röövida kõige lähedasema inimese. päevad täis pisaraid ja asjatuid enesesyydistusi. ja polnud pisimatki võimalust midagi teha peale abitu ootamise...
samal ajal kadusid ootamatult Sina, kes sa poleks tohtinud minna sõnagi lausumata. teadsin, et sa kunagi tuled, aga alateadlik hirm sind kaotada röövis une ja kogu mu jõu, tekitas lakkamatut fyysilist piina. olin nii väsinud. nii väsinud...
tundus nagu lahkuks elu minust piiskhaaval ja kui sa tulid ja olid jälle olemas, ei suutnud su peale isegi pahandada. sest õnnest nutetakse ju harva.
tol ööl sain su sydametukseist lohutust ja jõudu unenäost ärgates yle mitme nädala naeratada.
sellest hetkest peale hakkasid kõik mured taanduma.
roboti järjekindlusega ja fanaatilise eneseusuga loon tasapisi utoopiast reaalsust, tunnistamata tabusid ja tundmata hirmu nurjumise ees. hinges laotub suur rahu, sest Ainuvõimalik viis õnnelik olla on elada sinu jaoks. nii lihtne.
kui lylitaksin praegu telefoni sisse, siis sa võib-olla helistaksid, et soovida head ööd, aga sellest ei piisaks. tahaksin kuulata tundide kaupa su häält. su naeru. su hingamist. su puudutuste iharat muusikat. aheldada sind oma kirevangla kõige pimedamasse kongi. väga, väga kauaks.
momendil pole see vist parim mõte..niisiis jääb telefon tummaks. sulen kõik oma silmad ja näen sind. alati.
