10:28 p.m. - 2005-09-11
kimi wa petto
miks tuleb alati see päevik meelde kui on väga-väga kurb. mul nagu poleks kedagi, kellele rääkida. võib-olla polegi. või ei taha ma oma muresid laduda teiste õlgadele.
ühel hetkel ei jaksa enam tugev näida. siis tulevad pisarad ja tahaks ainult peita näo su juustesse, et lohutust leida. sina. mu kallis lemmikloom. wa petto. sa oled jäänud nii kaugeks. keegi pole selles süüdi. siiski sa vajad mind. sa lubasid, et oled alati olemas.
kas sa oled olemas ka siis kui ma ei suuda naeratada. ükskord sa tulid, et täita tühjust mu sees. usaldasid mulle oma unistused. sa otsisid oma jumalannat ja leidsid ta.
ja nüüd? nüüd on mind enda alla matmas pimedus, mis on nii kõikehõlmav, et võiksin kellegi tappa. just like that. kui elada iga hingetõmbega ainult armastusele, võivad kontrollimatult tugevad emotsioonid põhjustada mitte ainult loova vaid ka hävitava energia plahvatust. eriti kui kõik tundub olevast purunemise äärel.
mida ma tahan? näha su silmis oma igatsuse vastupeegelduse helki. kiusata su keha nagu sina oled kiusanud mu hinge. tantsida nii nagu mu viimases unenäos. panna sind ihast värisema. avaneda nagu lill su kuuma hingeõhu puudutusest. ainult natuke unustust.
sa oled ju selleks loodud. armastamiseks. ärakasutamiseks. minu jaoks.
