8:27 p.m. - 2005-05-05
déjà vu
ühel hetkel ma mõtlen, et suudan sinuta ja siis, mõtte juures, et võiksin su kaotada, vajun kokku nagu tühjaksjooksnud õhupall.
praegu ma nutan nagu maailma peale solvunud laps ja läbi pisaraudu näib kõik veelgi sombusemana. ma ei saa täpselt aru, miks sind pole mind lohutamas, aga ma tean, et alati on kellelgi teisel sind rohkem vaja. alati. nii sa ju arvad.
võib-olla ühel hetkel jätan lihtsalt kõik selja taha ja põgenen. nagu olen seda varemgi teinud. aga enne seda on mul üht-teist teha...suure naudinguga ja kordagi kahetsemata.
ma kuulan ühte laulu ja vaatan, kuidas pisarad kukuvad ükshaaval klaviatuurile nagu väikesed pärlid. mõtlen, et peaks tolmu pühkima.
olen hakanud kartma oma unenägusid. liiga paljud neist lähevad täide...
vaatan kellegi pilti, mida ma vist tegelikult ei peaks nägema ja siis meenub kohutava selgusega, et juba mitu kuud tagasi nägin teda unes...siis kui käisin veel muretult roosade prillidega ringi. kõik on juba kunagi varem olnud. seesama näriv südamepiin ja teadmine, et miski või keegi on alati me vahel. ühel hetkel lihtsalt kaob piir unede ja reaalsuse vahelt ja silmade kinnipigistamisest pole enam abi.
aga ikkagi. ei saa ju olla nii, et ainult halvad unenäod lähevad täide. nii väga tahaks uskuda, et pisikesegi lootusekübeme nimel tasub elada.
hoping love will last..
