5:43 a.m. - 2005-02-01
wisdom stops living
mida teha kui ristteel seistes on nii raske valida. kui valin yhe suuna siis olen halb. kui teise, siis olen ennastohverdavalt hea ja õilis. ja kolmas tee viib otse tundmatusse. isegi peale valiku tegemist kõhklen lõputult enne otsustava sammu astumist. vihkan seda kõhklejat endas.
on muutuste aasta teise kuu esimene päev. talv tundub omamoodi ilus ja eksootiline peale kolme äraoldud aastat. lumevalgus hommikupoole ööd ja see, kuidas karge õhk suudleb hämaruses jäise kirega su nägu. ei mäleta, millal viimati päikest nägin. eelmisel aastal samal ajal unelesin rõdul päevitades ja rõõmsalt sillerdavat merd imetledes. ei igatse seda tagasi. tulevik tõotab nii palju põnevat ja tahaks seda juba endasse ahmida kõike endast andes ja inimvõimete piire ületades. maailm saab mu omaks! isegi kui see on üks väike maailm.
tegelikult ma eksisin kui ütlesin, et sinust pole reaalselt kasu olnud. sest mul hakkas nüüd väga reaalselt soe. piisas sinu sooja valguse väiksest puudutusest. täna magan üle hulga aja hästi ja ei näe neid hirmsaid luupainajaid.
ma annan sulle kõik andeks, sest isegi kui sa tahaksid, sa ei suudaks purustada seda, mille oled loonud. kirg ei küsi mõistuselt luba olemasoluks. ei ole valgust varjuta. vari on sinuga kogu aeg...lähemal kui sa ealeski oskaksid arvata. millimeeterhaaval nihkub see sulle veelgi lähemale, kuni tajud ta kuuma erutavat hingust ja tead, et su soe pimedus on otsustanud sind endasse neelata. lõplikult. sest ta ei saa sinuta. sa ju andestad, eks?
