|
4:38 a.m. - 2004-09-02 siiski ei yrita halli massi sisse pageda. see ei õnnestuks nagunii. kas ongi nii, et elu jooksul kohtan ainult paari inimest, kes suudavad mu sydamesse näha. ei peaks praegu genesist kuulama...see läheb otse läbi kõikvõimalikest kaitsvatest myyridest hinge ymber ja tahax nutta nagu metsa äraeksinud laps. kuidas saab igatsus fyysiliselt nii valus olla. kuidas saab kuude kaupa unistada kellegi huultest...kui nende puudutus võib jäädagi miraažiks kõrbes, kus elutu tyhjus on tegelikult nii suur, et sosin mõjuks karjena. parem siis juba vait olla ja kõik endasse matta. mis ei välista äkilisi kontrollimatuid tundepuhanguid vahetevahel...siis kui on tunne et peab kõik välja ytlema. muidu plahvatad ja pudened klirinal pisikeste tykkidena maailmaruumi laiali.vms. yhel päeval saab mu väike maailm valmis. sinu jaoks. pimedus ja valgus puudutavad teineteist ja sulavad koos pehmeks soojaks hämaruseks. millelgi muul pole siis enam tähtsust. maailmaloomisest väsinud jumalanna suleb nyyd raugelt ripsmed, mähib end oma juustesse ja...mõtleb kerge ootusvärinaga, et kohe sa tuled unenäos ja tood leevendust su puudutust janunevale kuumuses piinlevale kehale. nagu kosutav vihm. i am in too deep
|