3:42 a.m. - 2004-07-06
varsti on viimane juulikuu öö
ajataju on kuidagi ähmastunud. ma teen masinlikult asju, mida pean tegema. räägin seda, mida minult oodatakse. midagi polegi nagu halvasti, aga miks mul on tunne nagu käimaunustatud robotil kelle emotsioonid programmist hetkekski kõrvale ei kaldu. ainult unistustes...
mäletan et viimane kord kui midagi tundsin...see oli tol ööl kui võtsin kellegi peavalu ära. vist. selgus et koos energia ja igasuguste tundmustega kandus ka valu minule yle. avatuna muututakse kaitsetuks. aga see oli siiski hea ja pärast nägin eriti enneolematult kummalisi koeraunenägusid, mida parem detailsemalt kirjeldama ei hakka. ega ei imestanudki kui unenäo lõpus yx keskmise suuruse, intelligentse olemise ja armsate silmadega koer hakkas rääkima ja kurtis peavalu yle...
vihmase suve vihmastel päevadel taksos istudes on hea mingeid vanu melanhoolseid laulukesi kuulata ja veepiiskade allalibisemist aknaklaasil jälgida. ja inimesi...kes satuvad mõneks hetkeks su vaatevälja, et siis kaduda nagu poleks neid kunagi olnudki. ja sul ongi päriselt ükskõik nende silmadest, millest sa loed samasugust ükskõiksust või hoopis kadedust, imestust, imetlust, viha, rumalust või iha...sind jätab külmaks teadmine, et nii paljudes sõrmeotstes on peidus tahtmine sind puudutada ja et nad väidavad, et satuvad sõltuvusse isegi su häälest telefonis. siis meenub, et kusagil mitte väga kaugel kõnnib ringi keegi, kelle elus on nii palju tähtsamaid tegemisi sinu häälekõlast unistamisest. ja seda pole üldse kerge mõista. aga sa usaldad teda, sest teatud asjades on ta siiski sinust palju-palju targem..just targem, mitte kogenum. aga miks ma jälle sellele mõtlen.
mäletan, et ühel öösel..vist eelmisel nädalal?..oli privaatne kasiinoüritus, mis kujunes päris lõbusaks. esiteks kuna kostüümid olid nagu las vegasest ja jalutasime nende crazyglam hilpudega rõõmsalt läbi linna. agressiivsete venelaste jõuke kohates mängisime(ma ei tea, kas see on ikka õige sõna..) lihtsalt hulle ja tundsime metsikut lõbu sellest. nagu raha mahamängimisestki. kasiinos peale adrenaliinset ööd peeglisse vaadates ehmatasin...pilk oli nii tyhi nagu oleksin olnud kaugel ära. tegelikult ju olingi, sest mingi osa minust on alati su juures...isegi kui sa ei aima. isegi kui sa ei tule sinise kuu ööl...ma ei unusta sind kunagi
homme, s.t. juba täna ootab mind poole meetri pikkune nimekiri asjalikest asjadest, mida edasi lükata poleks mõistlik. aga praegu voodisse vajudes mõtlen su täiesti ebamõistlikult jälle väikesex, et kaotaksid iseend lõplikult mu keha- ja unenäomaastikel...
kui sa oled olemas, siis elu ongi unenägu
